Uuringud näitavad, et Kurzemes valitsevad suurepärased tuuleolud.
Põhjalikult uuritakse võimalikku mõju loodus- või riigikaitsealastele piirangutele.
Elamute puudumine tähendab, et tuulepargi saab rajada nii, et see häirib võimalikult väikest arvu inimesi.
Kohapeal on korralik metsateede võrgustik juba olemas, mistõttu uusi teid pole vaja ehitada.
Tuulepargi rajamisele eelneb põhjalik keskkonnamõju hindamine (KMH), kus arvestatakse mõjusid nii inimesele kui loodusele. Paralleelselt mõjude hindamisega koostatakse maakasutusplaan.
KMH ja teemaplaneeringu koostamise käigus hinnatakse peamiselt järgmisi mõjusid:
Keskkonnamõjude hindamisel keskenduti nendele mõjudele, mida peeti olulisteks ja tajutavateks. KMH programm sisaldas ka Natura hindamist kooskõlas keskkonnaalaste õigusaktidega.
Selleks, et toetada hindamistöös juba olemasolevat materjali, tehakse KMH läbivaatamise etapis järgmised täiendavad uuringud:
Kuigi kaasaegsete tuulikute müra on tagasihoidlik (võrreldes nt raske- või puidutööstusega), ei ole võimalik labade liikumisega kaasnevat sahinat tuulepargi lähiümbruses täielikult vältida. Samas ei ulatu tänaste võimsaimate elektrituulikute töötamisega kaasnev müranormatiivi ületav heli isegi kõige konservatiivsemate eelduste järgi tuulikust kaugemale kui 700 meetrit. Arendajate eesmärk on igal juhul planeerida tuulepark, mida enamik kogukonnast aktsepteeriks.
Elektrituulikute kavandamisel koostatakse mürakaart, mis näitab arvutuslikult müra levikut. Mürakaart lähtub eeldusest, et kõik tuulikud töötavad maksimaalset müra tekitavas töörežiimis ja müra levib samaaegselt kõigis suundades. Samas reaalses olukorras see kunagi niimoodi pole, sest müra saab levida ainult ühes suunas alla tuult. Müralevi modelleerimisel arvestatakse ka heli neelduvust või peegelduvust maapinnal – näiteks mets on väga hea mürabarjäär ja neelab hästi erinevaid helisid. Samuti sumbub osa tuulikute poolt põhjustatud müra tavalises foonimüras, olgu selleks sõidukite liikumine või tuulesahin. Kokkuvõtteks, mürakaart arvestab paljude ettevaatusabinõudega, mistõttu on tegelik müratase alati madalam kui mudelites.
Infraheli on heli, mille rõhu muutumise sagedus on alla 20 Hz ehk alla keskmise inimese alumist kuuldeläve. Elektrituulikutest põhjustatud infraheli jääb igal juhul allapoole inimese kuulmis- ja tajumisläve. Muuhulgas näitavad erinevad uuringud, et tuulikute poolt tekitatud infraheli on samas suurusjärgus looduslike nähtuste poolt tekitatud infraheli tasemetega. Umbes 300–500 meetri kaugusel tuulikust puudub igasugune infrahelist tingitud oht inimese tervisele.
Selleks, et tuuleturbiin püsiks stabiilselt ja oleks vastupidav, peab tuuliku vundament olema täielikult vibratsioonivaba. Seetõttu saame väita, et töötavate tuulikutega maapinnavibratsiooni ei kaasne.
Päikesepaistelistel päevadel heidavad pöörlevad tuulikulabad liikuvaid varje. Varjutuse esinemiseks peab tuulik asetsema vaatleja ja päikesega (päikesekiirte langemisega) ühel joonel. Seetõttu on liikuvate varjude esinemise aeg kergesti prognoositav ja mudeldatav ning vajadusel saab sel ajavahemikul tuulikud peatada, et hoida ära varjudest tekkivaid häiringuid.
Elektrituulikud ei eralda kiirgust ja seetõttu ei kaasne nendega kiirgusest tulenevaid riske.
Tuulepargi rajamiseks tuleb tuuliku vundamendi ja ehitusplatsi alalt eemaldada puud, mis tähendab ligikaudu 1 ha suurust pinda tuuliku kohta. Samas on hädavajalik säilitada roheline taristu ning loomade ja lindude elupaigad. Teadaolevalt pole olemas selliseid tuuleparkide arendusprojekte, kus loomad ja linnud poleks pärast ehitustööde lõppu alale naasnud.
Elektrituulikute üheks oluliseks ja selgemalt eristuvaks mõjuks looduskeskkonnale peetakse seda, et suureneb risk, et linnud lendavad vastu tuulikut või saavad tuulikulabalt hoobi. Selle minimeerimiseks või /vältimiseks on võimalik kasutusele võtta mitmeid abinõusid. Selleks, et tuulikulabad oleks lindudele paremini nähtavad, on kasutatud edukalt tuulikulabade värvimist ja pimedal ajal erivalgustuse lisamist. Lisaks on kaasaegsed elektrituulikud suhteliselt aeglase pöörlemiskiirusega, mis samuti vähendab oluliselt kokkupõrke ohtu.
Kindlust lisab seegi, et tuulepargi alale tehakse põhjalik linnustiku uuring, mille tulemusi võetakse tuulikute paigutamisel arvesse. Näiteks välditakse tuulikute paigutamist lindude rändekoridoridesse, toitumisaladele ja väärtuslikesse elupaikadesse. See tagab, et lindude kokkupõrked tuulikute või tuuliku labadega on väga väikese tõenäosusega.
Tuulikute mõju loomadele sõltub väga paljudest asjaoludest, muuhulgas tuulikute asukohast ja konkreetsest loomaliigist ning selle tundlikkusest välistele mõjutajatele. Eesti bioloogid on näiteks välja toonud, et erinevad imetajad on Eesti läänerannikul asuvate tuuleparkidega kohanenud üllatavalt hästi. Samuti näitavad mitmed uuringud, et inimpelglikud ulukid harjuvad tuulikutega ka metsasel alal suhteliselt kiiresti juba peale ehitustegevuse lõppu. Kas ja kuidas mõjutavad tuulikud bioloogilist mitmekesisust ja loomi vallas, selgub siiski keskkonnamõjude strateegilise hindamise käigus. Mõju hindamisel ja tuulepargi kavandamisel on võetud eesmärgiks, et tuulepargi rajamisega olulist mõju loomadele ei tohi tekkida. Kui seda ei ole leevendavate meetmetega võimalik tagada, siis tuleb analüüsida ja planeerida, kuidas tuuleparki loodusesse paremini sobitada.
Senise praktika põhjal ei nähtu, et tuuleparkide ehitamisel ja käitamisel oleks negatiivne mõju põhjaveele või salvkaevudele, aga ka pinnaveele. Selleks, et see ka nii jääks, hinnatakse võimalikke mõjusid täpsemalt keskkonnamõjude hindamise käigus ning vajadusel võetakse kasutusele ehitustehnilised lahendused, et igasugust riski vältida.